Hille Karm

​

Interview with Jaanika Peerna in Estonian Cultural Weekly SIRP, published in June 12, 2020, shortened version

 

Euroopa riigid on hakanud esimesest viirusepuhangust toibuma ja piiranguid tühistama, USAd aga räsib endiselt pandeemia. Kõige rängemini on kannatanud New York, mis on olnud suletud juba üle kahe kuu. Sellest hoolimata ulatub kaheksa miljoni elanikuga New Yorgis viirusesse surnute arv juba mitmetesse tuhandetesse. Linna raputavad tänavarahutused, mis ähvardavad võtta üha suuremad mõõtmed. Kõik, kellel on olnud võimalus linnast lahkuda, sõita suvemajja või mõnda rahulikumasse paika, on seda juba teinud. Ka New Yorgis tegutsev kunstnik ja Eesti kultuuriesindaja Jaanika Peerna viibib peamiselt oma ateljees Hudsoni jõe orus, kuhu on Manhattanilt tund aega rongisõitu. New Yorki külastab ta vaid siis, kui seda on tõesti vaja.

​

Viimasel ajal näidatakse New Yorki paigana, kus normaalne elutegevus on lakanud, tänavatel liiguvad vaid meeleavaldajad. Sellele lisanduvad kaadrid ülekoormatud haiglatest. Uudiste põhjal jääb mulje, et metropolist, kus elu veel hiljuti ööpäev läbi pulbitses, on saanud viirusest laastatud kummituslinn. Kas meedias levivad uudised on üle dramatiseeritud? Milline on praegune New York?

​

New York pole vist kunagi nii laia­haardeliselt halvatud olnud, ka mitte pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakut. Magnetiline energia, mis seda linna on kaua aega iseloomustanud, on saanud hoobi, millest väljatulekuks on minu nägemist mööda vaja midagi sellist, mida ma kahjuks ei oska isegi ette kujutada. New York on linn, kus nii erineva kultuuritausta, usu ja elatustasemega inimesed on koos elanud suhtelises rahus. Just pidev talentide sissevool üle kogu maailma on taganud niivõrd mitmekesise ja tipptasemel kultuuri oma lõpututes väljundites. COVID-19 pandeemia on aga halastamatult toonud välja kriitilised aspektid ja nõrgad kohad, mis on küll alati olemas olnud, aga mitte nii tugevalt esile tulnud. See puudutab uskumatult kõrge hinnaga eluaset ja tervisekindlustussüsteemi, samuti rassilist ebavõrdsust ja suurlinna habrast haldussüsteemi.

​

Paljudele kunstnikele on kriisiaeg olnud tuttav teema ka siis, kui enamik heaoluühiskonnast sellele isegi ei mõtle. Kuidas sa kunstnikuna kriisi­aegadele vaatad?

​

Kunstnikud tegutsevadki pidevalt justkui kriisiolukorras – olgu siis sisemiselt või välises maailmas, lühemalt või pikemalt. Viimasel kümnel aastal on ateljee eest maksmise probleem visuaalkunstnike seas nii raskeks muutunud, et mitmed on kolinud kas kesklinnast kaugele või sealt hoopis välja. Teine suund, mida olen märganud, on oma tegevuse muutmine: palju rohkem on koostöös teiste kunstnikega sündivaid projekte, mida luuakse ajutistes ruumides või siis hoopis avalikus ruumis. Pandeemiaga on probleemid muidugi mitmekordistunud: töötuse tase on rekordiliselt kõrge ja on teada, et suur osa kultuuriorganisatsioonidest peab uksed sulgema. On kunstnikke, kes sulguvad üha enam endasse, kuid on ka neid, kes ühiskonnaelus aktiviseeruvad. Minu enda kunsti on viimasel kümnel aastal suunanud kliimakriis. Kõik, mis sünnib kas minu ateljeevaikuses või avalikus ruumis publiku osalusega performance’ite käigus, on kantud teadmisest, et inimtegevus on looduskeskkonda haavanud peaaegu tagasipööramatult. Viimasel viiel aastal olen otsinud teed, kuidas selle teadmisega kunstnikuna jätkata. Nii emotsionaalselt kui praktiliselt. Millise ökoloogilise jalajälje ma kunstnikuna jätan, kui reisin isikunäitust tegema Sydneysse? Kuidas leinan liustikke, mis iga sekundiga kiirenevas tempos sulavad ning tekitavad pöördumatuid laineid meie ökosfääris?

​

Elame maailmas, kus kõik on omavahel tihedalt seotud. Praegune kriis on andnud loodusele hingetõmbeaega, inimühiskonnal tuleb aga arvestada keeruliste aegadega, millest välja­tulek võib võtta aastaid. Kuidas praegused sündmused mõjutavad sinu loomingut?

​

Olen kunstnikuna juba pikemat aega otsinud kestlikumat mudelit ja kliimakatastroofile vastavat sisu. Peale loodusjõududega tihedalt seotud loomingu olen loonud süsteemi, mille järgi saan üles seada suuri installatsioone väga väheste kulutustega. See tähendab, et ma ei transpordi suuri raamitud töid ja skulptuure ümber maakera. Selle asemel saadan saja sentimeetri pikkuses papptorus joonistuste paindlikke elemente, millest saab kokku panna kohaspetsiifilisi mahukaid installatsioone. Tallinna kevadnäitusel tulen välja uue suundumusega: „Ümbersuunatud lend“ koosneb kahest elemendist, mida külastajad saavad seinal ümber paigutada. See on kollektiivselt loodav ajas muutuv teos. Nii nagu kunstnik peab suhestuma elus teda ümbritsevate ootamatute jõududega, nii on ka selle seinaskulptuuri puhul.

​

Oled New Yorgis oma töös Eesti kultuuriesindajana pidanud tegelema palju organisatoorse tööga. Kas sul on ikka jäänud aega loominguks?

​

Eesti kultuuriesindajana olen tegutsenud viimased 2,5 aastat, ja algusest saadik osalise koormusega. Alguses jätkasin ka oma pikaajalist tööd Dia kunstifondis (Dia Art Foundations), kus olin kuusteist aastat õpetav kunstnik (ingl teaching artist): pidin mõtlema välja ning korraldama põnevaid töötubasid, mis publikut Dia kollektsioonile lähendaksid. Dia kollektsioon on maailma suurim 1960ndate ja 1970ndate minimalistliku ja kontseptuaalse kunsti kogu. Dia kogu paikneb mitmes osariigis. Püsikollektsiooni suurim näitusepind on tunnise rongisõidu kaugusel Manhattanist Beaconis, aga Dia omanduses on ka näiteks Robert Smithsoni maakunstiteos „Spiral Jetty“, mis asub Utah osariigis Salt Lake Citys.

​

Kunstnik olen olnud niikaua kui mäletan – Kopli liuväljalt, kus uiskudega jääle joonistasin, kuni praeguseni, kui juba viisteist aastat olen oma loomingut näidanud. Loominguks lihtsalt peab aega olema – isegi kui pole kohta ja aega, et isikunäitust teha, saab jätkata joonistamisega ja muutlike tuulte kiuste edasi liikuda.

​

Sinu loomingu algelemendiks on alati olnud joon, mis on lõpuks jõudnud eri vormide ja dimensioonideni. Vaadates üha uusi versioone sellest lihtsana näivast ja ometi täiuslikust algusest, tundub, et see kõik tuleb mingist ammendamatust allikast. Kuidas sa nii erinevate tulemusteni jõuad? Kas tööd alustades juba aimad, kuhu see välja jõuab, või on see ka sulle endale üllatuseks?

​

Just – joon! Nagu eespool mainisin, olid jooned jääl mulle juba pisikese lapsena põnevad, nii võimalusterohked, et jätsin oma unistuse iluuisutamises olümpiavõitjaks tulla sinnapaika ning alustasin hoopis kunstiõpinguid Kopli kunstikoolis (XXIV keskkool tol ajal). Joon kui element tuli väga selgena taas esile, kui nüüdseks pea 22 aastat tagasi New Yorki kolisin. Sellest ajast saadik olen ennast määratlenud joonistava kunstnikuna, isegi siis, kui see võtab ruumisuuruste installatsioonide või ka publikuosalusega performance’ite vormi. Olen ka kureerinud näitusi, kus olen lahanud joonistamist kui täielikult demokraatlikku ja eksperimentaalset meediumi. Kas pole joonistamine meiega hetkest, kui teadvus registreerib, et käe (või jala, keha?) tagajärjel võib jääda jälg pinnale? Kas pole joonistused kaljudel inimkonna loomingulise tegevuse kõige vanemad näited? Oma loomingus olen palju kasutanud lihtsaid HB koolipliiatseid, kõige kättesaadavamaid ja taskukohasemaid vahendeid. Sealt edasi saab juba pinda, millele kord joonistatud, painutada, ruumiliselt rippuma panna või seinale vormida, lõigata, liikumise käigus koreograafia luua jne. Olen teinud koostööd tantsijate, muusikute ja viimasel ajal ka publikuga, kes on mulle kaasautorid. Minu loominguline protsess on selge sisemise püüdluse (ingl impetus) ja juhusele avali olemise ühendus. See on justkui Manhattanil punkist A punkti B minek: plaan on selge, aga see, mis tee peal vastu tuleb ja kurssi muudab, on lõpuks see, mis käigu elusaks teeb.