Sümbiontide Sümfoonia

Valdek Laur

SIRP – Cultural Weekly

Tallinn, Estonia 2022

Full Article: Link

Kuidas murda maha barjäär inimese ja muu elava vahel? Kas inimene on olulisem kui sipelgas? Jah, kassid ei mõista füüsikat, kuid mis neid käivitab? Kuidas nad on suutnud inimese kodustada? Kas seened suhtlevad puudega? Mida on elu kohta öelda loimuritel? Kuidas inimene sellesse pilti sobitub?

Sealjuures ei tuleks posthumanistlikku filosoofiat segamini ajada transhumanismiga. Need nähtused on mõnevõrra seotud, jagades ühisosa, kuid on selgelt eristatavad. Transhumanismi keskmes on inimese uuendamine tehnoloogia abil, parema või suisa ülima inimese arendamine. Posthumanism vaatab inimesest kaugemale, eemaldub humanismist täielikult. Kuid selle käigus inimest ei välistata, ümbritsev elurikkus tõstetakse inimesega ühele pulgale. Loodus on posthumanistliku kunsti puhul üks võimalik juhtmotiiv, kuid sama hästi võivad selleks olla kaos ja kord, matemaatika, kestvus ja kõdu. Valge kast pole esinemiskohana välistatud, kuid pigem leiavad posthumanistlike mõtetega mängivad teosed endale kodu mahajäetud tehasehoonetes, sügavas metsas või kõnnumaal, aga miks mitte näiteks külmkapis või seinale riputatud katkises aknaraamis.

Proloogi ja kolme vaatusega jutustus. Õhtu avateoseks olnud Jaanika Peerna tantsuetendus oli proloog, mis leidis aset Viinistu kunstisadama paadisilla juures. Voolava tantsu abil illustreerisid esinejad jutustuse tausta – see on ajahetk, kus oleme. Publiku ja inimestena. Liustike sulamine on reaalsus. Elukeskkonna muutused on vältimatud. Kuhu edasi? Publikut kaasavale tantsuetendusele andsid oma panuse pealtvaatajate hulgas olnud lapsed, kes keeldusid neile määratud pealtvaatajarollist ja istekohtadest. Kui tavapärases etenduses oleks sellele viltu vaadatud, siis siin said nad etenduse osaks, peegeldades järeltuleva põlvkonna uudishimu ja ka mässumeelsust. Nad ei seganud, nad lisasid kommentaari, olgugi tahtmatult.